Jaapani chini tõututvustus

Päritolu: Jaapan.
Kasutus: seltsikoer
FCI klassifikatsioon: 9 rühm.

Ta on koer, kes pole üldsegi koera moodi, vaid sarnaneb pigem imperaatori aia kaunite lilledega. Jaapanlased on teda iidsetest aegadest peale pidanud kõige püha ja imelise kehastuseks.

Võimatu on lõpuni mõista lilli, merd ja päikest, võimatu on lõpuni tunda Idamaa loodust ja tõusva päikese maa rahvast, kellele me oleme tänuvõlgu selle saladusliku ime, jaapani chin'i, loomise eest.

Iidsetel aegadel olid chin'id ainult imperaatorliku perekonna privileeg, keda hoiti lossides ja pühakodades. Kõige väiksemad isendid elasid puurides nagu linnud, niiet imperaatori pilk võis neid vaadates puhata, ning õukonna daamid kandsid tillukesi chin'e kimono laiades varrukates. Kõrvalistel oli keelatud neid loomi puudutada, sest seda peeti raskeimaks kuriteoks ja karistati surmanuhtlusega.

Tänapäeva Jaapanis on väga prestiizne chin'i omada, kuid see on üpris kallis ja seda tõugu koera saab endale muretseda vaid rangete ettekirjutuste ja protezeede alusel. Chinide maalt väljaviimine on tänapäevani keelatud ning võimalik ainult juhul, kui koer on kingitud ametlikult Jaapani valitsuse erilise tähelepanu avaldusena. Ka ajalooliselt on võimalik näha, et chin'ide väljaviimine Jaapanist oli seotud diplomaatiliste huvidega.

XIX sajandil sattus Jaapan Ameerika ja Venemaa majanduslikku huvisfääri, sest ta asus teel, mis viis San Franciskost Shanhaisse. 1852.aastal tegi Ameerikast pärinev ekspeditsioon visiidi seni vaenulikku Jaapanisse. Samal ajal väljus Venemaalt eskaader admiral Putjatini juhtimisel, et jälgida Venemaa huvide säilimist regioonis. Mõlemad ekspeditsioonid said peale majanduslike ja poliitiliste saavutuste suure au osaliseks: imperaatorlikuks kingituseks olid kallihinnalised jaapani chin'id

Jaapani chin on imelise välimusega, tilluke, väga liikuv, 18-28 sentimeetrise turjakõrguse ja kehapikkusega koerake. Jaapani chin'i välimus on endasse koondanud kogu Jaapani looduse ilu, rahvuse iseloomu ja iidse Jaapani atmosfääri. Kui te vaatate chin'i tähelepanelikult, näete temas tõelist Jaapani sõdalast-samuraid laia rinna, kitsa puusa ja libiseva liikumisega. Pikakarvaline ilukrae, mis langeb õlgadele, taga pikk maani seelik - kas pole see mitte kimono? Pikk karv kergelt väljapoole pööratud käpakeste varvaste vahel ja kerge samm - see on rahvuslikes jalanõudes, getades, sibav jaapanlane. Pikad mustad kõrvad ja lai valge joon laubal - kas pole see mitte võitleva sõdalase pügatud pealagi ja pikad lendlevad juuksed? Aga iseloom? See on tõelise võitleja oma. Chin peaaegu ei haugu ega käratse, kuid vähimagi ohu puhul astub ta oma peremehe kaitseks välja, kuulutades seda sõjakisaga, millel pole midagi ühist haukumisega, pigem on see vihase tiigri hääl. Seejuures on tema liigutused lühikesed, järsud, täpsed ja kiired kui välk.

Ideaalne chin - see on suurte, kõõrdis silmadega chin, kusjuures kõõrdis silmad ei ole mitte ainult idamaine eksootika, vaid tähistab selle tõu ajaloolist funktsiooni - maandada inimese stressi. On ju teada, et silmast-silma pilk tähendab loomariigis ähvardust ja hädaohtu ning kutsub esile vaid pinge ja ettevaatlikkuse. Iidsed jaapanlased pidasid chin'i silitamist inimese biovälja energiat taastavaks ning seetõttu on see väike Jaapani ime oma peremehele kui igapäevane elustav ravim.

Chin on väga tähelepanelik ja truu ning otsib endale alati koha peremehe läheduses. Nagu linnud nii armastavad ka nemad istuda kõrgel, kas diivani või autoistme seljatoel või triigitud pesu virnal, ning jälgida sealt ümbritsevat. Mõnikord tundub, et nad teavad kõike inimestest paremini ning mõistavad sügavamalt asjade tuuma.

Ümbritsev huvitab neid ainult sellelt seisukohalt, mis puudutab tema armastatud peremehel heaolu. Tihtipeale suhtuvad nad peremehesse kui lapsesse, kannatavad tema tujusid ja kapriise: kui õues on paha ilm, mõistavad nad, et täna peavad nad oma vajadused ajalehele tegema; peremees püüab neid kostitada ainult enda seisukohalt maiustusega, chin vaatab ja nagu küsib: "Kas seda süüakse? Hea küll, kui te nii väga palute..". Kui peremees ta reisile kaasa võtab, kannatab ta nii palavust kui külma ning ei väljenda kunagi oma rahulolematust ega torise.

Veider, kuid inimesed ei pea chin'e tänaval harilikult koerteks, kuid keegi ei möödu neist ükskõikselt. Chin'id kutsuvad esile positiivseid emotsioone peaaegu kõigil inimestel. Chin'iga võib minna restorani, muuseumi või sõita välismaale, lennata lennukis, elada hotellis, sõita elektrirongi või bussiga suvilasse, sest harilikult ei ütle keegi:"Koeraga ei tohi". Kui Teil on kaenla all chin, on teile kindlustatud üleüldine vaimustus.